Pärnu Eliisabeti kirik valmis 1747. aastal, kiriku pühitsemine toimus siiski seoses sisetöödega alles aastal 1750. Praeguse kuju sai kirik 1893. aastal, kui kirikule ehitati juurde põikilööv. Kirik taaspühitseti 19. oktoobril 1893.

24. veebruaril 1918, päev pärast Iseseisvusmanifesti ettelugemist Pärnu Endla teatri rõdult luges toonane pastor Johannes Hasselblatt Iseseisvusmanifesti ette ka jumalateenistusel Eliisabeti kirikus. Täpselt 100 aastat hiljem, 24. veebruaril 2018 kordas kirikus iseseisvusmanifesti ette lugemist üks tema järeltulijatest.

Kirikus on kaks orelit, mis on orelikunstnike seas kõrgelt hinnatud.

2018. aastal algasid kiriku juures põhjalikud restaureerimistööd, mis on tänaseks jõudnud torni remondini.

1. märtsil 2021. aastal möödub sada aastat päevast, mil algas teadlik ja sihipärane andmekogumine Eesti riigistatistika tegemiseks. Noorel, 1918. aastal iseseisvunud riigil seisis ees ülesanne hinnata kõiki oma ressursse, sh rahvastikku, ja ehitada üles statistikasüsteem, mis võimaldaks pidevalt jälgida nii majandust kui ka sotsiaalelu. 

Riiklik Statistikabüroo loodi Eestis 1. märtsil 1921. aastal. Statistikabüroo direktoriks sai kogu Eesti esimese iseseisvuse ajaks (1918–1940) Albert Pullerits, kes andis Eesti riigistatistikale näo, mida iseloomustasid korrektsus, rahvusvahelisus, aja- ja asjakohasus – need on väga olulised statistikaprintsiibid ka tänapäeval.

Praegusel infoühiskonnaajastul on andmeteadus ning usaldusväärse ja ajakohase statistika tähtsus igapäevaste otsuste tegemisel asendamatu. Suurem suutlikkus hankida ja töödelda infot parandab konkurentsivõimet, tagab edu majanduses ja suurendab nii inimeste heaolu kui ka riigivalitsemise tõhusust. Statistikaameti missioon on kogutud ja analüüsitud andmetega sellele kaasa aidata.

Keila Mihkli kirik on Harjumaa kõige suurem kihelkonnakirik. Esimene kivist kirik ehitati siia, muinasaegsete kaubateede ristmikule, juba 13. saj. lõpus. 15. saj. teisel poolel valmis pikihoone oma praegusel kujul. Silmatorkav kirikutorn (19. saj.) on kaunistatud nelja evangelisti sümboliseerivate kujudega. Portaalil kujutatud inglid tervitavad kirikukäijaid ja peletavad eemale kurja. Praegu remonditakse pikihoone katust, milleks on juba korjatud üle 30 000 euro.

Keila Mihkli kiriku mark & ümbrik on valminud koostöös Omniva ja Kirikufondiga.

Tartu Maarja kirik pühitseti 11. jaanuaril 1842. Kirik kujunes üheks toonase Tartu vaimuelu keskuseks, liikmete hulka kuulusid suurkujud nagu J.V. Jannsen, M. Härma ja teised.

17. juunil 1869 (vkj) toimus Maarja kirikus I üldlaulupeo ühendkooride peaproov ning järgmisel päeval kuulutati I laulupidu pasunahelidega sama kiriku tornist avatuks. Seetõttu nimetatakse Tartu Maarja kirikut laulupidude hälliks.

Tartu Maarja kirik hävis II maailmasõjas 12. juulil 1941. aastal taganevate punavägede poolt heidetud süütemürsu tagajärjel. 1961. aastal avati kirikuhoones Eesti Põllumajanduse Akadeemia võimla, kus tuhanded tartlased tegid sporti kuni 2009. aastani.

Tartu Maarja kirik on taastamisjärgus, hetkel käimas 1956. aastal lammutatud torni taaspüstitamise tööd.

Riigikogu 100 on 2019. aprillis välja antud mark, mis tähistab 100 aasta möödumist 23. aprilli 1919. aasta Asutava Kogu avaistungist ja Riigikogu sünnipäevast.

Soome-ugri rahvad on läbi aegade püüelnud koostöö poole, teadmine ühistest keele- ja kultuurijuurtest on muutunud osaks meie rahvuslikust identiteedist. 1992. aastal Komi Vabariigi pealinnas, Sõktõvkaris kogunenud I soome-ugri rahvaste maailmakongress kandis just neid mõtteviise. Iga nelja aasta tagant kogunenud kongressid on olnud parimaks võimaluseks demonstreerimaks meie rahvaste ühtsust ja valmisolekut koostööks hariduse, kultuuri, teaduse või keskkonnakaitse alal. Soome-ugri maailm vajab aga ühendavaid sümboleid, üheks selliseks on Eesti Posti poolt Tartus toimuvaks VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressiks väljaantud postmark.

Rahvusliku ärkamise kõrglainel 1869, pärast Tartus peetud esimest eestlaste üldlaulupidu, otsustasid Tartu linna eestlased asutada oma koguduse ja püstitada esimese üldlaulupeo platsi veerele uhke kiriku. 

 27. oktoobril (vkj.) 1869 kinnitati Tartu Rae korraldusel uus kogudus, mille liikmeteks loeti kõik Tartu linna territooriumil elavad eestlased. Peetri kogudus ja kirik on olnud oluliseks rahvusliku liikumise keskpunktiks Tartu linnas. Peetri kogudus on pakkunud 150 aasta kestel oma liikmetele vaimulikku tuge ja jaganud sakramente. Kogudus on kinnitanud rahvast ka keerulistel ja rasketel aegadel Eesti ajaloos ning Peetri kirik oli rahvale vaimseks toeks ka uuel ärkamisajal. Nüüdki on ja jääb.

Eesti Kirjameeste Selts oli Viljandis asutatud ning Tartus aastail 1872–1893 tegutsenud kirjanduslik ja kultuuriline selts. Ühingu rajamise mõte tuli päevakorrale Viljandis 1868. aasta juunis toimunud koolmeistrite konverentsil. Seltsi asutamise eestvedajaks saab pidada Carl Robert Jakobsoni, kelle arvates oli Eestis vajalik kirjastuslik ettevõte. Nii oli juba algselt organisatsiooni ülesandeks eesti rahva kultuuritaseme tõstmine eestikeelse kirjanduse läbi. Lisaks sellele on täpsustatud seltsi eesmärke põhikirja teises paragrahvis: raamatute kirjastamine, auhindade andmine, uurimisreiside korraldamine, teiste sarnaste seltsidega suhtlemine ning raamatukogu ja muuseumi rajamine.

Eesti Kirjameeste Seltsi esimene koosolek toimus 25. veebruaril 1872 Viljandis Shwalbe võõrastemaja saalis. Sellest võtsid osa seltsi liikmed, kes olid põhikirjale alla kirjutanud. Seltsi esimene presidendiks sai  Jakob Hurt, kelle kirjutatud dokumenti seal esitati.

Liivimaa maapäev oli Vana-Liivimaa maaisandate ja nende seisuste nõupidamine, mis oli ühtlasi Liivimaa kõrgeim seadusandlik ja kohtulik võim. 1422. aastal võeti Valgas toimunud maapäeval vastu üldine maaseadustik, mis käsitles kristliku ühiskonna alusnorme ja teatud kirikukorraldusküsimusi.

Eesti Olümpiakomitee asutati 8. detsembril 1923. aastal. Organisatsiooni esimeheks valiti tollane riigivanem dr. Karl Friedrich Akel, kes sõnastas olümpiakomitee eesmärgina kehakultuuri tutvustamise ja edendamise, mille läbi Eesti rahvas võiks olla tervem, tahtejõulisem ja iseteadlikum. Neid 90 aasta eest sõnastatud väärtusi kannab Eesti Olümpiakomitee kodumaise spordi katusorganisatsioonina ka tänapäeval.

Karuse Margareeta kirik on ehitatud 13. sajandi kolmandal veerandil kindluskirikuna Saaremaalt Põhja-Eestisse kulgeva kaubatee äärde ning kuulub Lääne-Eesti vanimate kirikute hulka. Ehitusmeistriks peetakse ordumeister Otto von Lutterbergi, kes langes lahingus leedulaste vastu Karuse lähedal Suure Väina jääl 1270. a. lahingus ja on arvatavalt ka maetud kirikusse. Karuse kirik on romaani ja varase gootika sugemetega ühelööviline kahe võlvikuga hoone. Varaseim osa on kooriruum, mis on ülejäänud osast kitsam ja madalam. Sisustuses on huvipakkuvamad kuulsa saksa puutöömeistri Christian Ackermanni barokkstiilis kantsel 1697. aastast, laelühter 16. sajandist ja altar 18. sajandi lõpust. Altarimaali on saksa kunstniku Albrecht Düreri järgi kopeerinud B. Baggern 1888. aastal. Kiriku juures leidub 13. sajandi hauaplaate ja kiviriste. Karuse pastor Fr. W. Hasselblatt asutas siin esimese eestikeelse laenuraamatukogu.

Põha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirik on teine Põhjasõja järel Tallinna eeslinna kerkinud õigeusu kirik. See asub sadama lähedal ning pühitseti õiglase Siimeoni ja prohvet Anna nimele. Pühakoda rajati mereväelaste algatusel ja nende annetustega aastail 1752-1755 ning oli kaua mereväe kirik. Legendi järgi ehitati kirik põhjavajunud laeva rusudele ja merevoogudelt võidetud ning täidetud maapinnale. 1827 ja 1870 ehitati kirikuhoone märkimisväärselt ümber ning sai arvatavasti oma praeguse mahu, fassaadilahenduse ja ristikujulise põhiplaani. Kirikul on kellatorn, hoone kõrgemat keskosa kroonib sibulkupli kiiver. Aastail 2001-2005 pühakoda põhjalikult renoveeriti. 2007 saadi annetusena puulõikes ikonostaas ja muu sisustus ning kirik pühitseti uuesti. Praegu on ta Tallinna peapiiskopi ja kogu Eesti metropoliidi katedraaliks. Siimeoni kirik on üks väheseid tänaseni säilinud puukirikuid Eestis ja kuulub arhitektuurimälestiste hulka. Kiriku kellatornis asub õigeusu kirikutekstiilide ja sakraalatribuutika muuseum.

Võru St. Katariina kirik ehitati aastatel 1788 - 1792 ja on linnaga kaasaegne, sisseõnnistamine toimus 24. juulil 1793. Hilisbarokse, tugevate varaklassitsistlike elementidega kiriku projekteerimist omistatakse Riia arhitektile Christoph Haberlandile. Altariosa ehitati mõned aastad peale kiriku valmimist ning praeguse kuju sai altariosa alles 1860. Kiriku torn sai lõpliku kuju 1879 ja samal ajal seati ka torni üles nelja numbrilauaga kell mis teenib kuni tänapäevani ustavalt linnarahvast. Tornikellasid on kirikul kaks - neist väikseim kaalub 460 ja suurem 850 kg. Aastal 2013 tähistatakse koos kiriku 220. aastapäevaga vendade Kriisade poolt ehitatud oreli 100. aastapäeva. Igal pühapäeval ja kõikidel suurematel pühadel toimuvad kirikus jumalateenistused. Kirik on lülitatud "Teeliste kirikud" programmi.

Eesti Lepidopteroloogide Seltsi (ELS) 15. aastapäeva tähistamiseks valiti aasta liblikas, kõigile hästi tuntud ja Eestis kõikjal levinud päevapaabusilm (Inachis io). Ta püüab pilku ilusa punaka värvuse ja suurte sinakate silmlaikudega nii esi- kui tagatiibadel. Eks eestikeelne nimigi ole tulnud silmlaikude sarnasusest paabulinnu sabasulgede värvidega. Jõulise ja aktiivse lendajana on teda raske mitte märgata. Tegemist on talvituva liblikaga. Tänu sellisele kohastumisele võime teda näha lendamas esimestel õitel varakevadest kuni sügise saabumiseni.

 Traditsioonilised talurahva mänguasjad olid tehtud puust ja muudest kättesaadavatest materjalidest, neid iseloomustas lihtne ja looduslähedane kujundus ning peamiseks eesmärgiks oli õpetada lastele tulevases elus vajalikke töid.

 Nõukogude ajal toodeti Eestis mänguasju sellistes suurettevõtetes nagu Salvo, Norma ja Polümeer. Nukke, autosid, mänguloomi, klotse ja muid mänguasju tehti enamasti plastmassist, vahtkummist ja teistest kunstmaterjalidest.

Paul Keres (07.01.1916 Narva - 05.06.1975 Helsingi) on läbi aegade tuntuim Eesti maletaja. Sündis Narvas, lõpetas 1934 Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi ja õppis 1937–1943 Tartu Ülikoolis matemaatikat. Malemäng haaras teda juba poisikesena, 1935 tuli esimest korda Eesti meistriks ning tõusis maailma absoluutsesse tippu 1938 võites Hollandis AVRO turniiri. Mängis enam kui 70 rahvusvahelisel turniiril ja võitis suurvõistlustel rohkesti esikohti, oli esimene eestlasest malesuurmeister. Kerest peetakse läbi aegade üheks tugevamaks maletajaks.  Kerese mängustiil oli erakordselt mitmekesine, tema partiid sisaldasid efektseid kombinatsioone ja suurepärast positsioonimängu. Ta paistis silma ka maleteoreetikuna ja problemistina. Kerese saavutused ning püsikindel spordieetika on mõjutanud kogu malemaailma.

Margil on kujutatud jõulupuud, mis koosneb omavahel puslena põimuvatest looma- ja inimfiguuridest. Kuuse tipus on tähte puudutav laps. Taustal on igvanad väelised märgid.

25.02.1770.a andis Konsistoorium loa pidada Paldiskis saksakeelseid jumalateenistusi. Esialgu toimusid need üürimajas, kiriku ehitus võis alata alles pärast seda, kuid tsaar Nikolai I eraldas kiriku ehitamiseks 14000 bankorubla. Arhitekt Schellbachi projekteeritud kiriku nurgakivi pandi 13.06.1840.a, kirik pühitseti 18.10.1842.a.

Seoses 1939.a baaside lepinguga lahkus kogudus Paldiskist ning hääbus Teise Maailmasõja ajal.

Nõukogude võim muutis kiriku klubiks, lisades kiriku fassaadile juurdeehituse vajalike abiruumide paigutamiseks. Hiljem kasutati kirikut laona.

Paldiski kogudus taastati 1991.a ning kogudus sai kiriku enda valdusse 04.11.1994.a. Soome sõpruskoguduse abiga taastatud kirik taaspühitseti 03.01.1999.a.

Täna kasutab kirikut üks EELK väikseimaid kogudusi.

Reformatsiooni 500. juubeliaastat tähistatakse suurejooneliselt üle maailma. Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE) on andnud ametlikult nii Tallinnale, kui Tartule Euroopa reformatsioonilinna tiitli. Aastal 1517 algatas Saksamaal, Wittenbergis munk ja teoloog Martin Luther (1483-1546) vaidluse indulgentside müümise vastu. Diskussiooni tulemusena tekkinud reformiliikumisega sooviti tagasi pöörduda kristluse lätete juurde, rõhutades inimese isiklikku suhet Jumalaga. See eeldas rahvakeelse kiriku ja emakeelse kirjasõna arendamist, mistõttu omistatakse just reformatsioonile oluline roll eesti kirjakeele, eestikeelse hariduse ja rahvuskultuuri kujunemisel. 1862. aastal lasi Kumna mõisnik Georg von Meyendorff püstidada Keila pastoraadi lähedale pronksist Martin Lutheri mälestussamba. See oli ainus Martin Lutherile püstitatud mälestusmärk kogu Vene keisririigis ning selle selgitavad kirjad olid esmakordselt eesti keeles. Nõukogude võimud eemaldasid kuju 1949. aasta detsembris.

Gustav Boesberg (19. VI 1867 Palmse vald, Virumaa – 5. VI 1922 Tallinn). Eesti raskejõustiku isa. 1888 sisustas ta Tallinnas oma elukohas harjutusruumi ja asutas Tallinna Vabatahtliku Atleetide Klubi. 1895–1899 tegutses Boesberg Venemaal elukutselise tõstja, maadleja ja tsirkuseatleedina. Ta oli 1900 Peterburi Eesti Jõukarastuse Seltsi Kalev asutajaliige ning 1904–1905 selle esimees. Ta oli vene-, saksa- ja eestikeelsete ajakirjade kirjasaatja. Eesti raskejõustiku 100. aastapäevaks avas Eesti Tõstespordiföderatsioon tema sünnikohas mälestuskivi. Boesbergi surma-aastapäeval tähistatakse lahkunud tõstesportlaste mälestuspäeva.

Tartu Kivisild oli 1784–1941 praeguse Kaarsilla asukohal paiknenud kolmesildeline kaarsild. Ülikoolilinna Tartu vanalinna üks sümboleid esindas 18. sajandi klassitsistlikus stiilis kiviarhitektuuri kõrget taset. Kivist silla ehitamist Tartusse üle Emajõe alustati 1776. aastal peale 1775. aastal möllanud hiidtulekahju. Sild ehitati Liivimaa kubermangu meistri J. Carl Siegfriedeni projekti järgi ning ehitusmeister Johann Zaklowsky juhtimisel. Silla keskmine osa oli valmistatud puidust ja oli ülestõstetav, et võimaldada laevaliiklust Emajõel. Kahe väravakaarega Kivisilla sõidutee laius oli 5,6 m ja kahel pool sõiduteed olevad kõnniteed 1,4 m laiad. Kivisild koos raekojaga moodustas Eestimaa ühe kauneima arhitektuuriansambli mis püsis 157 aastat. Silla idapoole hävitasid 1941. aasta 9. juuli hommikul taganevad Nõukogude väed, säilinud läänepoolse sillakaare hävitasid taganevad Saksa väed 1944. aastal. 

Jalakäijatele mõeldud Kaarsild on ehitatud aastatel 1957–1959 endise Kivisilla kohale, selle kaldasammaste vundamentidele. Silla arhitekt on Peeter Varep. Kaarsild on ühesildeline ühe kaarega ja jäiga tõmbiga raudbetoonsild. Sild on kahe kõnniteega, mõlema laius 2,25 m. Kaare sille on 57,4 m, kaare laius umbes 1 m, kõrgus 8 m.

Tallinna Toomkool 700 on 2019. aasta veebruaris välja antud margiplokk, mis tähistab Tallinna Toomkooli esmamainimise 700. aastapäeva. Ühel postmargil on kujutatud Tallinna Toomkirikut, teisel Toom-Kooli 11 hoonet ja Apteegi 3 hoonet.

Vello Agori (Gori) 125 mark on 2019. veebruaris välja antud mark, mis on pühendatud Vello Agorile, oma aja ühele kõige populaarsemale karikaturistile tema 125. sünniaastapäeva puhul. Margi kujundamisel on kasutatud Romulus Tiituse joonistust Gorist.

Aasta liblikas 2020.

Johannes Kotkas ( 3.02.1915 Tartumaa - 8.05.1998 Tallinn) maadleja ja sporditegelane. Metallitöö õppimise kõrvalt liitus Kotkas 1934 Kalevi maadluse ja tõstmise harrastajatega ning juba järgmisel aastal võttis esmakordselt osa Eesti meistrivõistlustest. 1937 võitis Eesti esivõistlustel suure eeskuju Kristjan Palusalu järel teise koha nii vaba- kui klassikalises maadluses, 1938 Euroopa meistrivõistlustel kodupubliku ees Tallinnas kerkis ta juba kontinendi parimaks ning kaitses tiitlit järgmisel aastal Oslos. Sõja ajal mobiliseeriti Kotkas Venemaale, kuid viidi peagi Arhangelskist üle Moskvasse, kus ta sai vaikselt edasi harjutada. Alates 1940 oli Dünamo (hilisema Põhjakotka) liige ja tuli 1943 N. Liidu meistriks ning seda nii maadluses kui vasaraheites. Pärast sõda määrati Kotkas N. Eesti spordikomitee aseesimeheks, selle kõrvalt jätkas ta ka treenimist-võistlemist. 1947 Prahas tuli ta kolmandat korda Euroopa meistriks. Karjääri tipphetk tuli spordiringkondades Meie Juhaniks kutsutud vägilasele 37-aastasena. Võitnud neli vastast ühtekokku 13 minuti ja 36 sekundiga, krooniti ta Helsingis 1952 olümpiavõitjaks. Kotkas jätkas maadlemist ja saavutas veel mitu hinnatavat võitu, nagu maailmameistrivõistluste hõbe ja maailma karika võit. 1960 loobus Kotkas tippspordist, kuid jätkas spordi juures, tegutsedes riikliku vanemtreeneri ja noorte juhendajana pensionieani. 1989. aastal, kui taaselustati Eesti Olümpiakomitee tegevus, valiti Kotkas auliikmeks. Kotkas pälvis Rahvusvahelise Maadlusföderatsiooni teenetemärgi, ta oli ka Tallinna aukodanik.

1760. aastatel otsustas Vene keisrinna Katariina II rajada Pärnusse õigeusu kiriku. Projekti koostamise usaldas ta tšuvaši rahvusest arhitekt Pjotr Jegorovile, kelle jaoks oli see esimene suurem iseseisev projekt.
Kiriku ehitamisega alustati 1764. aastal. Pärnu Katariina kirik valmis 1768. aastal ning on ühtlasi üks stiilipuhtamaid ja rikkalikumaid barokk-kirikuid Eestis. Kreeka risti kujulise põhiplaaniga kirikuhoone
teevad elegantseks sihvaks kellatorn ja mitmed teised tornid. Tiheda püstliigendusega hoone fassaadi ehib terve dekoorielementide arsenal – karniisid, frontoonid, jne.
Hoone on silmapaistev ehitis kogu Pärnu vanalinnas.

Narva Aleksandri kirik ehitati arhitekt Otto Pius von Hippiuse projekti järgi Kreenholmi tehasekirikuna ja oli määratud 5000 luterlasest töölisele. Kirik valmis 1884. a. ja kannab terroristi pommist hukkunud tsaar Aleksander II nime. I Maailmasõjas hävis Joachimstali linn, ainsana jäi püsima kirik. Eestimaa Töörahva Kommuuni poolt, mille keskus asus kirikus, ühendati Joachimstal, Narva ja Ivangorod Eestimaaga. II Maailmasõja käigus lasti õhku kiriku kellatorn ning 1962.a. võõrandati kirikuhoone laoks. Kirik tagastati kogudusele 1990.aastal ja 60 meetri kõrgune kellatorn, kus liigub ka lift, valmis 2008. aastal. Peterburi firma "Tehnosvet" projekteeris muutuvate värvidega välisvalgustuse. Kiriku säilinud kell valati 1900 a. Gatõinas ja seda dekoreerivad Eestimaa kubermangu kolm lõvi ning keisrikrooni vapp. Esimese päeva templil on kujutatud ühte 2004 aastal valminud Dolores Hoffmanni vitraazakent, millele kirjutatud sõna võib lugeda nii MARIA kui NARVA. 2000. a. annetas president L. Meri kirikule Suurkiriku nimetuse.

Audru Püha Risti kiriku ajalugu algab 17. sajandi esimesel poolel, mil krahvinna Magdalena von Thurni eestvõttel hakati rajama puidust kirikut. Kirik pühitseti sisse 9. oktoobril 1636 ja hakkas kandma Audru Püha Risti kiriku nime.
Praegune kivikirik on ehitatud aastatel 1677-1680 suure kirikuehitaja Magnus Gabriel de la Gardie (ehitas Rootsi 37 kirikut) patronaaži all ja on üks vähestest säilinud 17. sajandil ehitatud maakirikutest Eestis. Üsna haruldane on ka see, et teatakse kirikut ehitanud meistrite nimesid: Jürgen Grablings, Jacob Greisson ja Matthias Woywoden.
Audru kirikuhoone põhiliseks stiililiseks tunnuseks on barokk, millele lisandub mõningaid jooni gootikast. Kirik on lihtsa ülesehitusega: ühelöövilisele pikihoonele liitub idas kitsam neljakandiline koor. Varasem puidust torn asendati juba 1715. aastal kivist torniga, mida kroonib kõrge ja sale gooti telkkiiver. Pikihoonel on barokselt nõgus, tõstetud räästaga kivikatus.
Suuremad remondid toimusid kirikus aastatel 1834, 1872 ja 1911. Taasiseseisvumise järgsetel aastatel on vahetatud kirikutorni ja pikihoone katused, paigaldatud uued topeltaknad ja tornirist.

1675. a. augustis moodustati Rootsi kuninga Karl XI käsuga Kanepi kogudus ja kihelkond. Juba aasta varem püstitati esimene, ristikujuline puust kirikuhoone. 1804-1808 valmis selle kõrvale arhitekt Fr. Siegeli kavandatud uus maakividest pühakoda, milline pühitseti 1810 sarnaselt eelmisega Ristija Johannese nimeliseks. Klassitsistlikus stiilis kirikul paikneb torn keskel, selle tippu ehib Eestis ainulaadne Aotäht – Kristuse sümbol. Tollase pastori J. P. Rothi teenete hulka kuulub veel Eestis esimesena priinimede panek talurahvale, kihelkonna- ja tütarlastekooli asutamine ning maarahva nädalalehe väljaandmine. 1877. a. remondi ajal ehitati kirikule juurde käärkamber, sisse rõdud (sealtpeale loetakse hoonet mahutavaks 1000 inimest) ja stukist altarisein (A. Baueri altarimaal pärineb 1857-st) ning viidi torni uus kell. Praegune orel valmistati W. Saueri firmas ning seati üles 1902.

Saaremaal asuv Karja kirik on kogu Põhja-Euroopa raidkunstirikkamaid gooti stiilis maakirikuid. Väike, kuid kaunis Karja kirik on rajatud 13. sajandi neljandal veerandil. Ühelöövilist tornita pikihoonet ja nelinurkset koori katavad mõigasroietega ristvõlvid, käärkambri ja koori kaminatega võlvipealne on olnud redupaik või palverändurite ööbimispaik. Kapiteele, baase, päiskive ja kaht raidportaali ehib rohke figuraalne ja taimemotiiviline raidkaunistus. Arvatavasti Jüriöö ülestõusu ajal osalt purustatud lõunaportaali ehisviilu reljeef asetseb nüüd hilisema eeskoja fassaadil, kolmas, põhjaportaal on kinni müüritud. Võidukaare külgsammaste skulptuurigrupid kujutavad Püha Nikolause ja Püha Katariina legendi. Karja skulptuuride meistriteks on peetud ojamaalasi. Võlvidel ja seintel on säilinud maagilise tähendusega ja ornamentaalseid maalinguid. Ehitajad on lähtunud peamiselt Vestfaali, Saksi ja osalt Skandinaavia eeskujust. Sisustuses on säilinud ristimiskivi (14. saj.), puust altarikrutsifiks (15. saj.), nikerdatud renessanss-kantsel (1638, B. Raschky) ning vaskküünlajalad ja laelühtrid (17. ja 18. sajand).

Nõo Püha Laurentsiuse kirik ehitati 13. sajandi lõpul kaitseehitusliku kolmelöövilise kodakirikuna. Kirik on sõdades korduvalt kannatada saanud, sellele vaatamata on esialgne ilme enam-vähem säilinud. Väliskujunduses domineeriv gooti profileeringuga peaportaal kiriku läänefassaadil sarnaneb Tallinna Niguliste kiriku põhjaportaaliga. Viilud on kaunistatud kaar- ja astmikfriisiga.
Nõo kirik on üks esimesi maakirikuid, kus juba 1718. a. mängis orel. Uus orel pärineb aastast 1890. Suurem kell on valatud Gatšinas 1807. aastal ja väiksem kell Tartus 1817. aastal. Altarimaali tegi Tõnis Grenzstein ja puunikerdused Jaan Koort (1910). Kõik kiriku tarbeesemed on kunstimälestistena kaitse all.

Kristjan Palusalu sündis 10. märtsil 1908 Varemurru külas Saulepi vallas Pärnumaal.
1936. aasta Berliini Olümpiamängudel võitis ta raskekaalus nii kreeka-rooma kui ka vabamaadluse.
Selle saavutusega on ta kõikide aegade ainus raskekaalumaadleja, kes on suutnud võita kuldmedali mõlemas maadlusliigis ühtedel olümpiamängudel.
Euroopa meistriks kreeka-rooma maadluses tuli ta 1937. aastal. Ajavahemikul 1931-1938 võitis ta Eesti meistritiitlid 7 korral kreeka-rooma maadluses ja 5 korral vabamaadluses. 18 korda võistles ta Eesti koondises.
Kristjan Palusalu suri 17. juulil 1987. aastal Tallinnas.
1988. aastast korraldatakse Tallinnas temanimelisi rahvusvahelisi maadlusvõistlusi.

Eesti Vabariik sündis 24. veebruaril 1918. Järgmisel, 1919. aastal valis Eesti rahvas Riigikogu eelkäija – Asutava Kogu.
Asutav Kogu tuli esimesele istungile jüripäeval, 23. aprillil, mida me nüüd tähistame Eesti parlamendi sünnipäevana. See kogu pani Eesti riiklusele vormilise aluse. 19. mail 1919 võeti vastu deklaratsioon Eesti riiklikust iseseisvusest; 15. juunil 1920 kiitis Asutav Kogu heaks Eesti Vabariigi esimese põhiseaduse.
23. aprillist 1919 kuni 20. detsembrini 1920 pidas Asutav Kogu viis istungjärku ja 170 istungit; vastu võeti üle 800 seaduse. Piiramatute volitustega Asutav Kogu tegutses kui parlament: määras ametisse valitsusi, võttis vastu nende tagasiastumisavaldusi, kinnitas riigi eelarve ning otsustas sõja- ja rahuküsimusi.
1920. aasta põhiseaduse järgi oli Eesti demokraatlik parlamentaarne vabariik. Kõrgeima võimu kandja – rahvas – sai oma tahet teostada parlamendi valimiste ja rahvahääletuse ning rahvaalgatuse õiguse kaudu. Riigi esinduskogu nimeks sai Riigikogu, mille volitused algasid 20. detsembril 1920.

Aastal 1346 kirjutas rootsi aadlidaam Birgitta Birgersdotter nägemuste põhjal uuelaadse vaimuliku ordu põhikirja e. ordureegli, mis sai paavstliku kinnituse a. 1370. Selle ordu eripäraks olid kaksikkloostrid, kus ka orduvendade haru allus abtissile. Esimene e. emaklooster pühitseti sisse Vadstenas (Kesk-Rootsis) a. 1384, Pirita oli selle kolmas tütarklooster. Püha Birgitta reegli järgi võis ühel kaksikkloostril olla kõige rohkem 85 liiget – 60 õde ja 25 venda. Kloostrid asusid teine teisel pool ühist kirikut.
Birgittiinide kloostri asutamise mõtte algatasid Tallinna kaupmehed a. 1400 paiku, ent alles a. 1407 saabusid siia kaks Vadstena kloostri venda uue pühapaiga rajajaid nõustama ning seda aastat loetaksegi Pirita kloostri algusaastaks.
Birgitta nimest tuleb Pirita asula nimi ja eesti eesnimi Piret. Pirita kloostri keskne ehitis – kirik - pühitseti sisse 1436. a. ja ta on suurim Põhja-Eesti kirik. Kloostri rüüstasid vene väed 30. jaanuaril 1575 ning viisid nunnad vangi, kaks aastat hiljem purustasid nad kloostri täielikult.
Alles neli sajandit hiljem, aastal 1980 avati keskaegse kloostri varemetepark, aastal 2001 uus Pirita klooster.

1940 Punaarmee toel Eestis kehtestatud kommunistlik režiim korraldas lisaks hukkamistele ja sunnitöölaagrisse saatmistele massilisi küüditamisi, mille eesmärk oli Eesti rahva paremiku perekonniti isoleerimine või otsene hävitamine. Esimesel suurküüditamisel 14.06.1941 saadeti loomavaguneis kohtuotsuseta Eestist Venemaale, peamiselt Kirovi ja Novosibirski oblastisse, üle 10000 inimese, neist ligi 80% naised, lapsed ja vanurid. Paljud surid juba teel või esimese Siberi-aasta jooksul. Teisel suurküüditamisel 25.märtsil 1949 saadeti samal moel Eestist Siberisse üle 20000 inimese, peamiselt paremal järjel talurahvast ja neid, kelle mõni pereliige oli nõukogude korra vastu välja astunud. Osa küüditatuist jäi võõra maa mulda, osal avanes aastast 1956 võimalus kojupöördumiseks, kus aga ootasid uued repressioonid. Selle margiplokiga mälestame stalinliku genotsiidikuriteo ohvreid.

Soome-ugri rahvastele pühendatud kuuemargiline väikepoogen. Soome-ugri keeli kõneleb Ida-Euroopa põhjaosas ja Lääne-Siberis ühtekokku 23 miljonit inimest. Arvatavalt põlvnevad need uraali algkeelest, mida kunstnik on edasi andnud stiliseeritud põhjapõdra kujul väikepoogna äärisel. Keelerühmad ja üksikud keeled on kujutatud vastavalt põhjapõdra sarvede alamate või lõpmiste harudena. Iga margi tausta moodustab sellele keelerühmale iseloomulik etnograafiline objekt. Margid (kellaosuti liikumise suunas alates väikepoogna alumisest vasakust nurgast) on pühendatud järgmistele keelerühmadele (tegelikult küll nende algkeeltele) ning keeltele: Läänemere-soome algkeel: eesti, vadja, soome, liivi, isuri, karjala, vepsa keel. Taustaks karjala kasetohtkiri (pikseloits 13. sajandil). Saami keel. Taustaks joonised saami samaanitrummilt (Kopenhaageni Rahvusmuuseumist). Volga algkeel: mordva, mari keel: taustaks veelinnukujuline pross Kaama jõe piirkonnast (1. a.t. - 2. a.t. algus m.a.j.) Permi algkeel: udmurdi, komi keel. Taustaks veelinnu lestadega kaelakeeripats (2.-1. a.t. e.m.a.). Ugri algkeel: ungari, mansi, handi keel. Taustaks handi lintornamendi fragment (linnukujutis külgvaates). Samojeedi algkeel: neenetsi, eenetsi, nganassaani, sölkupi, kamassi keel. Taustaks pronksamulett (karu kujutis ohverdusasendis).

Rändköietantsijad, tuleneelajad ja teised komejanditegijad esinesid Eesti linnades juba keskajal, kus nende esinemine kuulus lahutamatu osana kõigi suuremate rahvapidude juurde. Uuemal ajal elas traditsioon edasi laatadel, hiljem ka kinodes.
20. sajandist on teada, et 1907. aastal toimusid esimesed tsirkuseetendused Narvas. Neid korraldas Jõgimaride (kunstnikunimega Porrode) dünastia, demonstreerides mõõganeelamist, fakiirikunsti, paroodiaid, luuväänamist jt.
Eesti esimene statsionaarne tsirkus tegutses 1929-1930.a. Pärnus "Colossumi" nime all. Regulaarselt korraldati tsirkuseetendusi ka Tallinnas kinos "Grand Marina" Merepuiesteel. Alates möödunud sajandi kahekümnendatest aastatest esinesid Eestis mitmed tuntud välismaised tsirkused, nagu Riia tsirkus "Barcelona", Hamburgi kuulus loomade tsirkus "Hagenbeck". Hilisemal ajal lisandusid neile tsirkused Moskvast, Leningradist, Pekingist ja mujalt.
Tuntuimate Eesti tsirkuseartistide hulka kuulusid peale Jõgimaride ka klounid Max (Anton Niilman) ja Lex (Julius Aleksander Koppel). Samuti esinesid tsirkustes kuulsad maadlejad Jaan Jaago, Georg Lurich, Georg Aberg, Karl Tomberg jt.
Margil on kujutatud Richard Jõgimar luuväänajana.

Plokk koosneb kolmest erinevast üksikmargist, milledest esimesel on kujutatud kaasaegsete esimeste olümpiamängude kuldmedalit aastast 1896.
Keskmisel margil on kujutatud Alfred Neulandi kui Eesti spordiau hoidvat atleeti ning kes 1920. a. Antverpenis toimunud olümpiamängudel võitis Eestile esimese kuldmedali. Alfred Neuland võttis esimesena tõstespordis kasutusele laia rebimishaarde, kükk-allaiste ja lukkhoide.
Kolmas mark on jalgrattasporditeemaline, kuna jalgrattasport on Eesti spordi üks märkimisväärsemaid alasid.

Esimese Vene ümbermaailmaekspeditsiooni juhiks oli baltisakslane Adam Johann von Krusenstern (1770-1846). Laevad “Nadezda” ja “Neeva” väljusid 200 aastat tagasi s.o 6.augustil 1803.a Kroonlinnast. Reis kestis kolm aastat ja 12 päeva. Ekspeditsiooni ülesandeks oli toimetada Jaapanisse Vene saatkond, anda üle kaup vene asundustele Alaskal ja sooritada ümbermaailmareis.
Reis andis suure panuse mitmele kaasaja teadusele. Tähtsaim saavutus oli aga reisi põhjal aastatel 1816-1822 Krusensterni poolt tema kodukohas Kiltsis valminud “Lõunamere Atlas”, mis oli oma aja parim merekaartide kogumik Vaikse ookeani kohta XX sajandi alguseni.

Postmark tähistab 100 aasta möödumist traadita telegraafi patendeerimisest itaalia leiduri Guglielmo Marconi poolt.
Marconi leiutas raadio samaaegselt Vene inseneri Aleksander Popoviga 1895. aastal ning demonstreeris seda Postiametkonna ja Admiraliteedi esindajatele Londonis 1896. aasta juunis. 1897. aasta juulis sai Marconi Inglismaal oma leiutisele patendi. Samal aastal asutas ta aktsiaseltsi Wireless Telegraph Co ning suutis 1901. aastaks täiustada oma aparaati niivõrd, et õnnestus luua side üle Atlandi. Sealtpeale algas raadio võidukäik üle kogu maailma.
Marconi oli Bologna, Oxfordi ja Cambridge’i ülikooli audoktor, paljude Euroopa ja Ameerika akadeemiate auliige ning aastast 1930 Itaalia Kuningliku Akadeemia president. 1909. aastal sai Marconi koos sakslase Karl Ferdinand Brauniga Nobeli preemia.
Margil on lisaks ettevõtliku leiutaja portreele kujutatud ka tema poolt patendeeritud raadiotelegraafiaparaat.

Esimesed kaasaegsed olümpiamängud toimusid Ateenas 1896 aastal parun Pierre de Coubertini eestvedamisel. XXVIII suveolümpiamängud toimuvad taas olümpiamängude kodumaal Kreekas.
Eesti Vabariik loodi 24. veebruaril 1918, kuid juba 1912. aasta Stockholmi olümpiamängudel võitis eestlane Martin Klein Vene võistkonna koosseisus maadlusajaloo pikimas, 11 tundi ja 40 minutit kestnud matšis hõbemedali. Esmakordselt võttis Eesti osa 1920. aasta Antverpeni olümpiast, võites seal kolm medalit. Eesti Olümpiakomitee loodi 8. detsembril 1923.
Alates 1940. aastast, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti, iseseisvuse taastamiseni 20. augustil 1991 võistlesid Eesti sportlased N. Liidu koondistes. Eesti Olümpiakomitee jätkas oma vahepeal katkenud tegevust 1989. aastal. Ühtekokku on Eesti sportlased olümpiamängudelt võitnud 22 kuld-, 18 hõbe- ja 25 pronksmedalit.

Taliolümpiamängudest võtavad Eesti sportlased osa alates 1928. aastal Sankt Moritzis toimunud II mängudest. Suurim saavutus on Innsbruckis 1964. aastal Ants Antsoni poolt võidetud kuldmedal 1500 m kiiruisutamises. XIX taliolümpiamängudest Salt Lake Citys võtavad Eesti sportlased osa murdmaasuusatamises, kahevõistluses, laskesuusatamises.

2. veebruaril 2000 möödub 80 aastat päevast, mil Eesti Vabariik ja Venemaa (tollal Vene SFNV) kirjutasid Tartus alla rahulepingu pärast rohkem kui 14 kuud kestnud sõda. Sellega tunnustas Venemaa Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust. Tartu rahüleping oli Eesti iseseisvuse esimeseks rahvusvaheliseks tunnustuseks, millele mõni aeg hiljem järgnes tunnustus ka Lääneriikide poolt. Leping lõi kindla juriidilise aluse Eesti riigi edukaks tegutsemiseks Euroopa rahvaste peres kuni II Maailmasõja alguseni ja pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal.

Tallinna rahvusvaheline orelifestival on jõudnud märkimisväärse tähtpäevani.
28. juulil avaneb Eesti vanim muusikafestival kahekümnendat korda! 1987. aastal alguse saanud muusikasündmus on tänaseks kogenud nii mõndagi. On tõeliselt hea meel, et festivali populaarsus on aasta-aastalt kasvanud nii kodumaal kui ka mujal. Tänaseks on Tallinna festival jõudnud maailma orelifestivalide tippu. Sellele on paljuski kaasa aidanud Eesti unikaalsed ja ajaloolised orelid. Orelitega on nii nagu Tallinna vanalinnaga soovid seda näha ja tundma õppida pead kohale tulema. Nii tulebki festivali ajaks Tallinna palju külalisi kogu maailmast, et näha ja kuulda meie oreleid ja saada osa kõrgel tasemel korraldatud festivalist. Tallinnal on tohutud eelised saada orelipealinnaks. Festivali asutaja ja kunstiline juht on Andres Uibo.

Margil on tundmatu autori puulõige “Kuningad Jeesuslast kummardamas” (fragment) 15. sajandist, mille üks tõmmis asub Tartu Ülikooli raamatukogus.

Margi kujunduse aluseks on fragment Dolores Hoffmanni vitraazhist Türi Kirikus.

Kap Hoorn on Lõuna-Ameerika kõige lõunapoolsem neem, mis asub Tulemaa saarestikku kuuluval Hoorni saarel. Ägeda murdlainetuse, kiirete hoovuste, tugevate edelatormide ning halva nähtavuse tõttu oli purjetamine ümber 150 meetri kõrguse kaljuneeme ohtlik ja vaevaline. Teada olevatel andmetel purjetas Eesti laevadest esimesena ümber Kap Hoorni Atlandilt Vaiksesse ookeani 1854. aasta veebruaris parklaev “Hioma”, mis oli purjelaeva ajastul väga oluliseks sündmuseks. See näitas parimal moel, et Eestis ehitatud laevad ja siinsed meremehed olid võimelised ka kaugeteks merereisideks. Parklaev “Hioma” ehitati 1848. aastal Suursadamas Hiiumaal G. H. E. von Ungern-Sternbergi tellimusel. Laev sõitis taanlastest kapteni ja tüürimehe juhtimisel ning 15-20 mehelise hiidlastest meeskonnaga kaugsõidus kaubakontori “Clayhills” ajalepinguga. Esimese teadaoleva Eesti laevana purjetati 1854. aastal ümber Kap Hoorni Peruusse ja naasti sealt väetiselaadungiga.